Magneesium-kroomtellised olid tsemendiahjude põlemistsooni jaoks kõige varasemad ja enim kasutatud tulekindlad materjalid.
Nende keskkonnaohud on aga muutunud üha ilmsemaks, tekitades tungiva vajaduse keskkonnasõbralike, terviseteadlike ja kulutõhusate alternatiivide järele.
Magneesiumraud (alumiinium) spinelltellised on viimastel aastatel esile kerkinud kui tulekindlad materjalid tsemendiahjude põlemistsoonis, asendades peamiselt magneesiumoksiid-kroomtelliseid.
Dolomiittelliseid on rahvusvaheliselt kasutatud juba aastaid ja need on ülemaailmselt levinuim tulekindel materjal tsemendiahjude põlemistsoonis; neid on edukalt kasutatud paljudes suuremahulistes tsemendiahjudes.
Dolomiittellisedpakuvad suurepärast soojuslöögikindlust, survetugevust, leelisekindlust ja keemilist korrosioonikindlust. Lisaks on need kroomivabad ega põhjusta keskkonnareostust.
Tavalistes töötingimustes ületab nende keskmine kasutusiga 12 kuud. Sellest tulenevalt pakuvad dolomiittellised paremat hinna ja kvaliteedi suhet kui teised kroomivabad alternatiivid, nagu magneesium-alumiinium spinelltellised või magneesium-raud-spinelltellised.
Tsirkooniumi sisaldavad dolomiidist tulekindlad tellised on suhteliselt kõrge kaltsiumoksiidi (CaO) sisaldusega. Töötamise ajal reageerib tellistes olev kaltsiumoksiid klinkris oleva dikaltsiumsilikaadiga (C₂S), moodustades tulekindlate telliste pinnale trikaltsiumsilikaadi (C₃S).
Sellel kaitsekihil on kõrge tulekindlus ja hea ühilduvus klinkriga, mis hõlbustab paksu ja stabiilse ahjukatte teket.
See ahju kate kaitseb ahju vooderdust keemilise rünnaku, termilise erosiooni ja otsese mehaanilise hõõrdumise eest, suurendades samal ajal tsemendiahju soojuslikku efektiivsust.
Seevastu ahjukatted ei kleepu magneesium-kroomtelliste külge nii kergesti ning katte ja tellise vaheline side on sageli nõrk.
Klinkrisulam, väävel ja leelised võivad selle vähemtiheda liidese kaudu kergesti tungida läbi telliste kõrge temperatuuriga pinnakihi, põhjustades ahju katte all oleva tellise materjali lagunemise.
Ahju seiskamise ja jahutamise ajal võib ahju kate muutuda mustaks. Katte sees olev -C2S muundub -C2S-ks, põhjustades katte mahu suurenemise ja pulbristamise.
Ahju taaskäivitamisel koorub kattekiht sageli mitme vahetuse jooksul ulatuslikult maha ning ka tulekindlate telliste lagunenud pinnakiht võib lahti tulla.
Kui äsja põletatud magneesiumoksiid-kroomtelliste kõrge temperatuuriga pinnad puutuvad kiiresti kokku leekidega, on need väga vastuvõtlikud liigsest soojuspaisumisest ja erosioonist tingitud riknemisele, mis omakorda põhjustab täiendavaid kahjustusi.
See nähtus on eriti väljendunud ahjudes, mis läbivad sagedasi käivitus-seiskamistsüklid. Sellest tulenevalt on magneesium-kroomtelliste kasutusiga oluliselt lühem kui dolomiittellistel.
Laialdased praktilised kogemused näitavad, et identsete protsesside ja seadmete tingimustes on dolomiittelliste kasutusiga üldiselt pikem kui samaväärsete magneesiumoksiid-kroomtelliste puhul.
Tsirkooniumoksiidi sisaldavate dolomiittelliste puhul lisatakse kompositsioonile tsirkooniumoksiidi. Kaltsineerimise käigus reageerib tsirkooniumoksiid lubjaga, moodustades tsirkonaate – väga tulekindlaid materjale, mille sulamistemperatuur on kuni 2430 kraadi.
See reaktsioon tekitab tellistesse mikropraod, mis aitavad peatada pingest põhjustatud pragude levikut. See suurendab telliste termilise šoki stabiilsust ja vähendab termilist lõhenemist ahju seiskamise ajal.
Dolomiittellised on samuti võimelised deformeeruma ilma pragunemiseta. Kõrgtemperatuurilistes kandevõimekatsetes (1550 kraadi, 0,17 N/mm²) võivad dolomiittellised deformeeruda rohkem kui 10% ilma murdumiseta, samas kui magneesiumipõhised tulekindlad materjalid pragunevad tavaliselt pärast vähem kui 1% deformeerumist.
Kõrge temperatuuriga kokkupuutel – eriti madalama temperatuuriga üleminekutsoonides – kalduvad dolomiittellised pigem roomama kui magneesiumoksiid- või magneesiumoksiid-spinelltellistele iseloomulikku rabedat murdumist.